Jalgratturid autojuhtide vastu!
Delfi online 07.04.00

Tallinn on väike linn. Ükskõik kust otsast ka ei stardiks, kahekümne minuti pärast oled linna teises servas päral.
Euroopas sõidetakse jalgrattaga tööle ja kooli ja külla ja kinno, aga eestlase jaoks on see sportlik ja keskkonnasõbralik liikumisviis välistatud. Turvalisem on sooritada langevarjuhüpet kui vändata kaherattaliselt sõbral Mustamäelt kesklinna: heitgaasid, keskmist sõrme näitavad bemarimehed pluss puuduvad jalgrattaparkimiskohad.
Kahju! Ja ometigi särab väljas mõnus kevadpäike, värske tuuleke puhuks näkku, talvega lössivajunud lihased kosuks, bensiiniraha eest saaks endale midagi ilusat lubada. Aga parem mitte, elu on kallim!
Tegelikult ütleb liiklusstatistika, et Eestis hukkub aastas 25 jalgratturit, mis on küll kole number, kuid näitab, et jalgratas pole ohtlikum liiklusvahend kui auto. Veel räägib statistika, et jalgrataste läbimüük aina kasvab, ning sotsioloogid kinnitavad, et inimestele meeldiks väga jalgrattaga sõita. Aga nad ei julge. Seda suhtumist tuleb muuta.
Iga lapski on kuulnud, et linnaametnikud (eesotsas Erika Salumäega) pingutavad end nahast välja, et aga jalgrattateed korda saaksid ja Eesti inimene saaks jalgrattaga Euroopale järele vändata. See võtab neil kahjuks aega, rahast rääkimata. Ja teed on meil ju nii kitsad, et rattaradade rajamiseks (mis nt Taanis on iga sõidutee kummaski servas!) tuleb hakata maju lammutama.
Teine võimalus on ise härjal, st lenksul sarvist võtta. Üleskutse - unustagem autovõtmed talvejope taskusse, unustage järgnevateks kuudeks üldse ära, et teil auto on ja - hopp!
Paraku vajab eestlane aga jälle ilmselt suuremat kampaaniat, et liikluskultuuris midagi muutuks. Milliseid voldikuid peaks jagama autojuhtidele või mis teemal panema neid kirjandeid kirjutama, et keegi ka jalgratturitega arvestama hakkaks?
Või leidub meil julgeid rattureid, kes ka vastavate teede ja kultuuri puudumisel ise autojuhtide armee vastu astuks?