Ükskord, kui sõitsime emaga Tartusse, siis oli juba pime. Ema pani kaugtuled põlema. Siis nägi ema äkitselt kassi.
    Kass jooksis üle tee ja jäi teisel pool teed seisma ning vaatas meie autot. Ma küsisin emalt luba ja läksin kassi silitama. Tuli välja, et "kass" oli tegelikult ilves.

    Kell oli umbes pool kuus. Me tulime just maalt. Meil oli lõbus. Sõitsime ringi ja käisime niisama poodides. Sõitsime koju umbes poolteist tundi. Mul oli just selline mõte, et nüüd juhtub midagi.
    Olime peaaegu kodus, kui kokku sõitsid kaks autot. Üks oli hall ja teine auto oli kollane. Meil vedas, sest me oleksime peaaegu ühe autoga kokku sõitnud. Meid oli autos neli. Mina, minu õde, ema ja isa. Kui ma õigesti mäletan, oli kollane auto Opel. Teise auto marki ma ei mäleta. Meil vedas väga, et minu 8-kuune õde viga ei saanud.
    Kohal oli ka politsei. Kollane auto sai ise minema sõita, aga hall veeti teise autoga minema. Mõlemad autoomanikud jäid süüdi. Kehtis parema käe reegel. Mõlemad autod sõitsid 80 km tunnis. Need autod olid mõlemad väga kallid. Hallis autos oli üks inimene ja kollases kaks inimest. Halli autoga vist enam sõita ei saa, aga kollane sõitis küll. Hallil autol olid kaks ust peaaegu otsast ära sõidetud, aga kollane Opel pääses katkise tulega.

Mul on juhtunud päris palju asju, millest rääkida.     Ma olen käinud Prantsusmaal. Sealne liiklus on väga erinev Eesti omast. Need juhid sõidavad sajaga ja neil silmgi ei pilgu. Eestis on igal pool ju teede peal jooned, seal ei leidu neid kusagil. Tramme pole ka kuskil. Maa-alused metrood on neil küll. Mõtelge, 70 % prantslastest on auto!     Seal on väga imelik liiklus. Esimesel päeval Prantsusmaal olin ma täiesti segaduses. Me sõitsime väikeses tänavaosas kaheksakümnega.     Eesti liikluses on kõik ette näidatud. Minu arvates võiksid need BMW-mehed natuke oma hoogu maha võtta ja natuke aeglasemalt sõita. Olge hoolsamad!

    Minu onu on kirurg. Ta töötab Keilas. Ühel päeval helistati talle haiglast ja öeldi, et meile on sisse toodud mees, kellel on väga tugev verejooks. Muidugi läks mu onu kohe autosse ja hakkas Keila poole sõitma. Kui ta oli poolel teel, sai ta aru, et pidurid on katki ja tal on väga suur kiirus. Ja juhtuski õnnetus. Ta sõitis teelt välja. Mu onul aga ei olnud turvavööd peal ja ta hüppas autost välja. Tema autost ei jäänud eriti midagi järgi. See oli käinud mitu korda üle katuse. Lõppude lõpuks ei saanud mu onu eriti kannatada ja mees, kes ootas haiglas, jäi kah elama.  Otsustage ise, kas mu onu käitus õigesti või valesti?

    Ühel poisil nimega Siim juhtus kord suvel, kahe aasta eest selline õnnetus: ta läks oma majast välja sõpra kutsuma, kes elas vastastänaval. Ta hakkas teed ületama; vaatas vasakule, paremale ja siis veel ohutuse mõttes vasakule. Ei paistnud ühtegi autot.
    Järsku keeras nurga tagant välja kaks masinat. Need olid must BMW ja tsikkel. Autoomanik oli juba kaua rallisõitja ja ületas praegugi kiirust: 120 km/h 50-ne asemel. Mootorrattur tahtis parem olla ja mööda sõita. Järsku kõlas pauk ja poiss vuhises läbi õhu nagu lind...
    Järgmisel hetkel olid juba kohal liikluspolitsei ja kiirabi. Olid kohal ka ajakirjanikud, kes võtsid intervjuud Siimu vanaemalt, kes oli õnnetust pealt näinud: "Olin toas ning vaatasin oma seriaali. Juhtusin aknasse vaatama. Nägin järsku kahte musta objekti. Üks nendest andis mu pojapojale sellise hoobi, et too lendas ilmatuma suure kaarega 15 jalga edasi. Helistasin ruttu kiirabisse".
    Vahepeal selgus, et süüdlaseks oli mootorrattur, kes poissi nähes mitte ei säilitanud külma verd, vaid kaotas kontrolli oma masina üle.
    Poiss oli viis kuud haiglas: neist ühe koomas, neli kuud toibus ja oli tervendusravil.

    Kunagi ma elasin Sihi tänaval. Seal oli väga hõre liiklus. Peamised liiklejad olid jalgratturid ja rulluisutajad. Autosid sõitis vähe. Siis ma mõtlesin, et liiklus on igal pool nii vaikne ja rahulik. Kaks aastat tagasi kolisime Kadriorgu. Siis sain aru, et kesklinnas on palju tihedam liiklus kui äärelinnas. Nüüd me elame Luise tänaval ja sõidukeid on siin nii palju, et tänavat ületada on väga raske.
    Igal suvel reisime mööda Eestimaad ja külastame paiku, kus me pole varem käinud. Kui me sõitsime Alutaguse metsades, olime me ainsad autoga liiklejad peale kohaliku külavahebussi.
    Liiklus peidab endas alati ohte. Olenemata sellest, kas teel sõidab kaks või kakssada autot, peab alati ettevaatlik olema. Õnnetus ei hüüa tulles!

    Tere, olen Anni 3. b-st, Tallinna Inglise Kolledzhist.
    Räägin ühest õhtust, millal ma oleksin peaaegu auto alla jäänud. Oli kell kuus õhtul ja ma tulin trennist koju. Kui ma hakkasin üle tee minema, unustasin ma paremale ja vasakule vaatamast. Äkki tuli üks auto. Läksin ruttu sammu tahapoole. Minul jäi autoga kokkupõrkeks umbes 30 cm. Sellepärast ma hoiatangi teid: "Olge liikluses ettevaatlikud, muidu võib see lõppeda haiglas!"

Ükskord, kui me olime ühe mu sõbraga tennist mängimas, nägime, kuidas üks päris pikk veoauto naabrite maja ees peatus. Me mängisime natuke aega tennist, kuid tüdinesime sellest peagi.
    Mu sõbral oli kaasas jalgpall. Hakkasime jalgpalli mängima. Sõber lõi palli selle veoauto alla. Ta läks kohe veoauto alla oma pallile järele. Kuid pall oli kõvasti veoauto all kinni. Just siis tuli autojuht ja pani veoauto käima. Ta tegi auto akna lahti ja auto hakkas liikuma...
    Võtsin kiiresti tennispalli ja viskasin sellega auto peeglisse. Nüüd juht nägi, et mu sõber on auto all ja pidurdas. Ta aitas meil palli kätte saada ja sõitis minema.