Kuidas saab eluaeg jalgrattaga tööle sõitnud taanlasest ühel päeval autokasutaja? Ta tuleb Eestisse tööle. Kevadisel tööpäeval Hansapangas saab ta rattaga kontorisse tulemise eest valvurilt noomida. Hiljem annab aga Hansapanga osakonnajuhataja hämmeldunud taanlasele mõista, et dünaamilisust, innovaatilisust ja avatust propageeriva panga töötajad ei tohigi tööl käia jalgratta või üleüldse mingi muu vahendi kui autoga.

Vaevalt kuigi paljud tööandjad oma töötajate liikumisvabadust sellise etiketiga ahistavad, kuid kontorite juurde rajatud parklate maksumuse ja autokasutamiskulude korvamise järgi otsustades on tööandja nõus autoga sõitvale töötajale isegi üle neljandiku kuupalgast peale maksma.

Mitte ainult lõbusõiduvahend.

Tallinnas on viimasel paaril aastal eraldatud raha jalgrattateede jaoks, siia-sinna tekivad rattahoidlad ning kesklinnas madaldatakse äärekive – kõik see näitab, et linn on hakanud jalakäijat ja jalgratturit märkama. Kahjuks ei näe linn jalgratast kui liikumiseks, vaid üksnes lõbusõiduks sobivat vahendit, millega linnasüdamesse asja ei ole.

Linnaplaneerijad leiavad käsi laiutades, et rattaliiklust pole mõtet Tallinna kesklinna planeerida, sest meil puudub jalgratta kasutamise kultuur. Huvitav, mille poolest on kiire autostumine ja autoga liiklemise "kultuur" eestlasele rohkem omane kui jalgrattaga tööl käimine?

Autostumise ajal on Eesti tegelikult ka kiiresti jalgratastunud – jalgrattaid tuleb aastas juurde kaks korda rohkem kui sõiduautosid. Olgugi et jalgratas on kuni 6- kilomeetristel linnasõitudel nobedam sõiduvahend kui auto ning vajab kümme korda vähem tänavapinda, pole linnal järjekindlat strateegiat, kuidas seda linnas kõige otstarbekamat ja odavamat liikumisviisi soodustada.

Jalgrattast ja liiklusohutusest rääkides aetakse segi tavaliselt kaks asja: sõiduvahendi ohtlikkus ja selle haavatavus. Nii jäetakse mulje, nagu oleks jalgrattaliikluse arendamine midagi ohtlikku ja ohtlikke liiklusolukordi lahendatakse mitte haavatava liikleja kaitsmise, vaid piiramise abil.

Jahmatama pani linnapea Jüri Mõisa soovitus mai alguses Tallinna linnavalitsuse ette kogunenud jalgratturitele: "Muretsemiseks pole põhjust, jalgratturina võin teile soovitada: kell kaheksa püha-päeva hommikuti saab täitsa rahulikult Tallinnas rattaga ringi sõita." Mõisal jäi vist märkamata, et kogunenud seltskonna mure ei olnud rattaga patseerimisvõimaluste puudumine, vaid ratta kui liiklusvahendi kasutamine kodu ja töökoha või kooli vahel.

Sama hästi võiks mõni järgmine linnapea soovitada, et üha rohkem raskekaalulistele dzhiipidele "ette jäävad" kergema kaaluga sõiduautod peaksid oma turvalisuse huvides ainult puhkepäeva hommikul Merimetsa–Kakumäe lõigul ringi sõitma. Või muutubki liiklus järjest ohutumaks, kui me ohutud, kuid haavatavad liiklejad mängust välja arvame?

Sõidame rattaga tööle. Inimesele, kes on harjunud rattaga tööl käima, pole autokeskne liiklus probleem. Kogenematum vajab aga märki, et ta on ratta seljas teistega samaväärne linnakodanik ja tal on liiklusmaastikul oma turvaline koht. Sellise tõuke võiksid anda linnajuhid kesklinnast algava rattateede võrgu rajamise ja tööandjad ratta hoidmise eest hoolitsemisega.

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse väike "Rattaga tööle" kampaania on saavutanud selle, et instituudi 14 töötajast käivad pooled regulaarselt tööl jalgrattaga. Majas leiti koht, kus rattaid turvaliselt hoida, linnakaardilt veeriti välja rahulikumad ühendusteed Õismäelt, Lillekülast, Kadriorust, Kalamajast ja Lasnamäelt Laia tänava kontorisse. Ja nüüd ei oska raamatupidajagi hommikust töölesõitu muud moodi kui jalgrattaga ette kujutada.