«Tartus ei ole rattateid,» tõdeb Tartu üliõpilaste looduskaitseringi president Taavi Nuum pärast huvilistele 25. aprillil korraldatud ühist rattasõitu. «Eelmiste aastatega võrreldes on pisut paremaks ehk läinud, aga kas saab paremaks minekuks nimetada olematusest natuke vähem olematuseni jõudmist?»

Eks ta ole. Nii naeratan minagi arvukatele rattaostu planeerivatele tuttavatele, kes räägivad Tartust kui ideaalsest rattalinnast muretu ratturi naeratust samas sisimas muiates: «No osta-osta see ratas, ega sa rattateed ikka osta ei saa.»

Linnavalitsuse netiküljelt leian kaardi punase ämblikuvõrguga (jalgrattateed aastaks 2012) ja üksikute roheliste kiirtega (olemasolevad rattateed).

Rohelisi kiiri on mitu: läbi ja ümber Annelinna, kesklinnastki peaks saama paaris suunas sõita. Samast võrguväravast leian ka eelmisel suvel läbi viidud küsitluse, millele vastanud 520 ratturist pidas 91% probleemiks rattateede vähesust ja 92% teede katkendlikkust.

Jalgrattaklubi Vänta Aga presidendi, linnavolinik Rein Lepiku sõnul on praegu Tartus paarkümmend kilomeetrit rattateid. Kuhu need siis kõik end ratturite eest peitnud on?

Slaalom või vigursõit?

Raekoja platsil olen sunnitud harrastama vigursõitu: valida on kas pidevad pehmed jõnksud munakividel või natuke äkilisemad kõnniteele ja sealt maha hüpates: asi pole ju oskamatuses, nagu arvab Aivar Aotäht (Tartu Postimees 16.05.01), ei raatsi lihtsalt ratast lõhkuda.

Kergelt läbi raputatuna keeran kergendustundega Küüni tänavale: üks sile ja autodeta tänav, nagu ratturile loodud! Pärast slaalomit üksmeelselt kurjapilgulise rahvamassi vahel meenub, et olen isegi eelmises, jalakäija elus inimeste vahel sõeluvaid rattureid altkulmu vaadanud. Annan alla ja suundun Ülikooli tänavale.

Ei saa siingi slaalomit jätta - sooritused kulgevad nüüd aga seisvate, liikuvate ja tuututavate autode vahel.

Rõõmuga märkan Vallikraavi tänava alguses liiklusmärki, mis kutsub esimesele rattateele: keelav telliskivi, mis mõeldud kõigile «V.a rattad». Näitan mind äsja peaaegu alla ajanud mersule mõttes keelt ja surun pedaalid põhja.

Eeskiri aitab vähe

Peatselt haarab käsi taas pidurit, sest nurga tagant astub välja inimene: umbes ühe jalgratta laiusele teele peavad märgipaigutaja meelest mahtuma mõlemas suunas nii kahel jalal kui kahel rattal liikujad!

Näituse tänaval asi palju etemaks ei lähe: pärast üle raudtee põrumist on teeribake küll veidi laiem, aga kvaliteet seda kehvem.

Ümber aukude laveerides lohutan ennast pidevalt: vähemalt sõidan ma liikluseeskirja järgi!

Ega liikluseeskiri suurt midagi paika panegi. Lause «Jalgrattatee on jalgrattaga ja mopeediga liikumiseks ette nähtud teeosa või sama otstarbega omaette tee» on piisavalt hägune, et ükskõik mis asfaldijupp rattateeks nimetada.

Lahendus paistab samal teel edasi kihutades alles linnapiiri lähedal: Ilmatsalu tänava äärde on tehtud sõiduteest eraldatud heatasemeline rattatee, millel saan päeva esimese sõidunaudingu.

Seal, kus lõpeb asfalt

Ämblikuvõrgu ja kiirekestega kaardi autor, linnavalitsuse planeeringuteenistuse insener Mati Raamat räägib entusiastlikult neljast uuest ratturisõbralikust sillast ja kuuest kesklinna planeeritud rattaparklast.

Selgub, et ka linnaplaneerijad on omamoodi jalgrattaleiutajad. Hiljuti käis Tartus rootslane Sven Ekman, kes 25 aastaga on välja ehitanud Uppsala rattavõrgu. Kirjeldanud talle enda välja mõeldud uut kodarjat rattateede süsteemi (esimeses etapis tagatakse ühendus kesklinna ja äärelinnade vahel, hiljem ühendatakse ka kiirte otsad), kuulis Raamat vastuseks: «Aga nii seda ju tehaksegi!»

Ilusa ja arukalt koostatud jalgrattateede kaardi juurde tulevad sama ilusad ja arukad selgitused. Ainus, mida ei tule, on vastus küsimusele: millal?

Tähtaegu, mida ei saa tagada, ei taha keegi ka lubada. «Ühiskond peab avaldama survet, tegema selgeks, et rattateed on vajalikud,» räägib Raamat. «Meie saame ainult valmistada ette kohad ja järjekorra, et kui raha tuleb, oleks seda kuhugi panna.»

Raha tuleb aga vähe. Selle aasta eelarves on rattateedele ette nähtud vaid pool miljonit. «Hea, kui selle eest saab kesklinnas seni olemasolevate teede otsadki kokku veetud,» ütleb teedeteenistuse juhataja Rein-Mati Laarmaa.

Väidetavalt juba olemasolevaid teid läbi sõeludes leian päeva peale paar head lõiku. Valdavad on aga siiski autosid tulvil teed, mis hirmutavad ka kogemustega ratturit: muhud ja lohud, augud ja loigud, servades ebaühtlane asfalt.

Suurema riskita teisele poole jõge saamiseks tuleb sõita Laia tänava sillale, sest teistest ei saa üle jalakäijaid või autojuhte, igal juhul aga iseennast närvi ajamata.

Sõbra soovitusel Riia tänava kvaliteetset rattateed testides pääsen veidi enne viadukti napilt üsna kõrgest trepist alla lendamast: asfaldile maalitud rattapilt lubab turvalist sõitu.

«Selleks peab ikka päris pime olema, et sealt alla sõita,» arvab Laarmaa. Usun siiski, et esimene kaelamurdja, kelle tõttu linnavalitsus kohtukutse saab, võis vähemalt enne trepihüpet vabalt ka nägija olla.

Jalgrattateede puudulikkus ja katkendlikkus ei ole enam probleem sadadele eksratturitele, kellel viimase paari aasta jooksul on Tartus ratas ära varastatud.

Linnavalitsuse mullusele küsitlusele vastanuist enamik mainis põhiprobleemina hoopis turvalisust.